Euroopa Inimõiguste Kohus kuulas Strasbourgis ära juhtumi kümne Ukraina lapse kohta, kes kadunud pärast Krimmi okupatsiooni
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) pidas 22. septembril Strasbourgis avaliku istungi juhtumis nr 6719/23, mille esitas Ukraina Helsinki Inimõiguste Liit (UHHRU) kümne Ukraina lapse nimel, kes olid 2014. aastal Venemaa Krimmi okupeerimise ajal riiklikes lasteasutustes ja kelle asukoht on sellest ajast saadik teadmata. Kohus ei langetanud pärast istungit lõplikku otsust – otsus vastuvõetavuse ja sisu kohta tehakse hiljem.
Põhipunktid
- EIÕK pidas 22. septembril Strasbourgis avaliku istungi juhtumis nr 6719/23 kümne Ukraina lapse kohta, kes olid Krimmis riiklikes lasteasutustes Vene okupatsiooni ajal 2014. aastal.
- Lapsed on sündinud aastatel 2009–2013; 2014. aastal olid nad ühe- kuni viieaastased ja Ukraina riigi hoole all.
- UHHRU väitel määrati lastele pärast Vene jurisdiktsiooni kehtestamist Krimmis Vene kodakondsus ning nad kanti Vene lapsendamis- ja eestkostesüsteemidesse; nende asukoht pole teada alates 2014. aastast.
- UHHRU peab laste suhtes toimunut sunniviisiliseks kadumiseks ning tugineb EIÕK-le artiklitele 5 (vabadus ja isikupuutumatus) ja 8 (era- ja perekonnaelu austamine).
- 2023. aastal taotlesid laste esindajad reegli 39 alusel vahe.meedet võimaliku lapsendamise peatamiseks; 15. veebruaril 2023 keeldus kohus, viidates sellele, et asjassepuutuvad sündmused toimusid pärast seda, kui Venemaa lakkas olemast konventsiooni osapool.
- Aprillis 2025 teavitas EIÕK Venemaa valitsust UHHRU kaebusest ja palus esitada oma tähelepanekud; Venemaa valitsus ei esitanud mingeid tähelepanekuid.
- Ukraina valitsus palus EIÕK-l määrata konventsiooni artikli 46 alusel kindlaks konkreetsed meetmed Venemaa jaoks: avaldada laste kohta teave, tagada nende tagasipöördumine Ukrainasse ning teha koostööd Ukraina ametivõimude ja rahvusvaheliste mehhanismidega.
- EIÕK märgib, et jääb ainsaks rahvusvaheliseks kohtuks, kes alates 2014. aastast menetleb Venemaa vastu esitatud tõsiseid inimõiguste rikkumise süüdistusi seoses Ukrainaga.
Miks see on oluline
Juhtum on üks esimesi EIÕK avalikke istungeid, mis keskendub Krimmi okupeeritud alalt lasteasutustest võetud üksikutele Ukraina lastele – mustrile, mille kohta UHHRU väitel puudutab see enam kui 4000 alaealist. Kohus testib, kas ta suudab Venemaa suhtes vastutust kehtestada ka pärast 2022. aastat, mil Venemaa lakkas konventsiooni osapool olemast. Ukraina valitsus on kasutanud istungit survestamaks EIÕK-d konventsiooni artikli 46 alusel kindlate meetmete kehtestamiseks, sealhulgas laste isikute avalikustamine ja nende tagasipöördumine Ukrainasse. Kuna EIÕK märgib, et jääb ainsaks rahvusvaheliseks kohtuks, kes menetleb Venemaa vastu esitatud tõsiseid inimõiguste rikkumisi alates 2014. aastast, on tuleval otsusel suur pretsedendiloov väärtus. Samuti toob menetlus esile Ukraina laste laiema küsimuse – küüdatamise ja üleandmise – millele Euroopa Nõukogu peasekretäri Ukraina lapsi käsitlev eriesindaja on juhtinud tähelepanu.
Mis juhtus
Euroopa Inimõiguste Kohus pidas 22. septembril Strasbourgis avaliku istungi juhtumis nr 6719/23, mille esitas Ukraina Helsinki Inimõiguste Liit (UHHRU) kümne Ukraina lapse nimel. Lapsed sündisid aastatel 2009–2013 ja olid 2014. aastal Vene okupatsiooni ajal riiklikes lasteasutustes Krimmis; neil oli okupatsiooni ajal üks kuni viis aastat. UHHRU väitel määrati neile pärast Vene kontrolli kehtestamist Krimmis Vene kodakondsus ja nad kanti Vene lapsendamis- ja eestkostesüsteemidesse; organisatsiooni sõnul polnud nende asukoht teada alates 2014. aastast, hoolimata Ukraina ametivõimude korduvatest päringutest. UHHRU peab laste suhtes toimunut sunniviisiliseks kadumiseks ning tugineb EIÕK-le konventsiooni artiklitele 5 ja 8. 2023. aastal taotlesid laste esindajad reegli 39 alusel vahe.meedet võimaliku lapsendamise peatamiseks; 15. veebruaril 2023 keeldus kohus, märkides, et asjassepuutuvad sündmused toimusid pärast seda, kui Venemaa lakkas olemast konventsiooni osapool. Aprillis 2025 teavitas EIÕK Venemaa valitsust kaebusest ja palus esitada tähelepanekud, kuid Venemaa valitsus ei esitanud mingeid tähelepanekuid. Ukraina valitsust esindas istungil Ukraina valitsusvolinik EIÕK ees Margaryta Sokorenko, kes palus kohtul määrata artikli 46 alusel konkreetsed meetmed Venemaa jaoks: avaldada laste kohta teave, tagada nende tagasipöördumine Ukrainasse ning teha koostööd Ukraina ametivõimude ja rahvusvaheliste mehhanismidega. Pärast istungit EIÕK lõplikku otsust ei langetanud; otsus vastuvõetavuse ja sisu kohta tehakse hiljem.
Kus kajastused lahknevad
Süüspostuse Novõni märgib EIÕK teavituse Venemaale toimunud märtsis 2025 ning sellele järgnenud küsimuste vooru märtsis 2026, samas kui ülejäänud kajastus paigutab teavituse aprilli 2025.
Taust
Venemaa lakkas 2022. aastal olemast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni osapool; 2023. aasta veebruaris keeldus kohus reegli 39 vahe.meetmest selles juhtumis, viidates sellele, et väidetavad lapsendamisega seotud sündmused toimusid pärast Venemaa lahkumist konventsioonist. UHHRU andmetel sai pärast Venemaa kontrolli kehtestamist Krimmis üle 4000 orbude ja vanemliku hoolitsuseta lapse automaatselt Venemaa kodakondsuse ja nad kanti Vene lapsendamis- ja eestkostesüsteemidesse. Pärast 2014. aastat laiendas Venemaa Krimmile oma seadusandlust, sealhulgas lapsendamiseeskirju, ning Ukraina kaotas juurdepääsu teabele seal asuvates lasteasutustes olevate laste kohta.