Lvivi kohus mõistis Iryna Farioni mõrvas süüdi tunnistatud Zintšenko eluaegsesse vangistusse
Lvivi Ševtšenkivski rajoonikohus mõistis 1. oktoobril Vjatšeslav Zintšenko eluaegsesse vangistusse keeleajaloolase ja endise rahvasaadiku Iryna Farioni 2024. aasta juulis toime pandud mõrva eest. Kohus mõistis Zintšenkolt välja ka 5 miljonit grivnat moraalse kahju hüvitist Farioni tütrele Sofija Osoba kasuks. Verdict ei ole veel jõustunud ja seda saab 30 päeva jooksul edasi kaevata Lvivi apellatsioonikohtus.
Põhipunktid
- Ševtšenkivski rajoonikohus Lvivis mõistis 1. oktoobril Vjatšeslav Zintšenko eluaegsesse vangistusse Iryna Farioni mõrva eest.
- Zintšenko tunnistati süüdi tsiviilukohustuse täitmise ajal toime pandud riikliku sallimatuse motiividel sooritatud tahtlikus tapmises (KrK § 115 lg 2) ning ebaseaduslikus relvakäitluses (KrK § 263 lg 1).
- Kohus mõistis Zintšenkolt Sofija Osoba kasuks välja 5 miljonit grivnat moraalse kahju hüvitist; Osoba oli nõudnud 15 miljonit.
- Verdictit ei ole veel jõustunud; seda saab 30 päeva jooksul edasi kaevata Lvivi apellatsioonikohtus.
- Farion sai 19. juuli 2024 õhtul umbes 19.30 ajal pea tulistada oma kodu juures Masaryki tänaval Lvivis; ta suri samal õhtul haiglas. 18-aastane kahtlustatav Vjatšeslav Zintšenko Dniprost peeti kinni 25. juulil 2024.
- Odoroloogiline ekspertiis tuvastas Zintšenko verest võetud lõhnaproovi ja Farioni kodu lähedal pingilt võetud jälgede 99,999-protsendilise kokkulangevuse; portreeekspertiis kinnitas, et kodu juures nähtud mees erksat värvi maskeerimisriietes oli Zintšenko.
- Kohus tuvastas, et Zintšenko oli alates 2022. aastast Telegrami-gruppides, mis propageerivad vägivalla kultust ning rassilist, rahvuslikku ja religioosset sallimatust; 2024. aastal liitus ta grupiga, mida uurijad seostasid Vene neonatsiorganisatsiooniga.
Mis juhtus
Lvivi Ševtšenkivski rajoonikohus mõistis 1. oktoobril Vjatšeslav Zintšenko eluaegsesse vangistusse keeleteadlase ja endise rahvasaadiku Iryna Farioni mõrva eest. Kohus leidis, et Zintšenko tulistas 19. juuli 2024 õhtul umbes kella 19.30 ajal Farionile pähe umbes kahe meetri kauguselt tema kodu juures Masaryki tänaval Lvivis ja põgenes; Farion suri samal õhtul haiglas.
Zintšenko tunnistati süüdi tsiviilukohustuse täitmisega seotud isiku tahtlikus tapmises riikliku sallimatuse motiividel (KrK § 115 lg 2) ning ebaseaduslikus relvakäitluses (KrK § 263 lg 1). Kohtuotsuse tegi kolleegium kohtunike Petro Nevoit, Oleksandr Baiev ja Pavlo Ederi all.
Samal istungil rahuldas kohus osaliselt Farioni tütre Sofija Osoba tsiviilhagi ja mõistis Zintšenkolt välja 5 miljonit grivnat moraalse kahju hüvitist; Osoba oli nõudnud 15 miljonit. Osoba teatas pärast istungit, et suunab summa Rūbiži brigaadi vajadusteks, kus tema abikaasa teenis.
Verdict ei ole jõustunud ja seda saab 30 päeva jooksul edasi kaevata Lvivi apellatsioonikohtus. Zintšenko, kes kogu menetluse vältel oma süüd eitas, keeldus viimast korda sõna võtmast ja oli kohtuvaidlustest kõrvale jäänud; tema kaitsja Diana Kara nimetas asja fabritseerituks ja nõudis kohtunike taandamist. Prokurtörid Dmytro Petljovanõi ja Olena Dõniliv olid nõudnud eluaegset vangistust.
Kohtuistung 1. oktoobril toimus tugevdatud valve all: kohusele juurdepääs suleti, kõik kohalviibijad läbisid kolmekordse kontrolli ning hoone ette kogunesid Farioni toetajad ja kohtualuse poolehoidjad. Pärast verdicti väljakuulutamist kostis kohtumaja ees Zintšenko poolehoidjate seas hüüdeid "Häbi".
Kuidas Ukraina allikad seda kirjeldavad
Ukraina allikad käsitlevat juhtumit sisemise kriminaalmenetlusena, mille puhul rõhutatakse ohvri kuvandit keeleteadlase, avaliku elutöötaja ja endise Rada saadikuna ning kohtumaja ees toimunud eluaegset karistust nõudvaid aktsioone. Käsitlus rõhutab riikliku sallimatuse motiivi ja kahtlusaluse sidemeid Venemaaga seotud äärmus-Telegrami-gruppidega, raamistades tapmist poliitiliselt ja ideoloogiliselt motiveeritud rünnakuna, mitte isikliku vaidina. Mitmed väljaanded toovad esile menetluslikke üksikasju — kohtunike kolleegiumi, prokurörid, kannatanu tsiviilhagi ja moraalse kahju hüvitise, kohtualuse keeldumise tunnistust anda ja 30-päevase edasikaebuse tähtaja — peegeldades kohtumenetlusele keskenduvat reportaažistiili. Samuti tuuakse esile kohtualuse enesemääratlust "selle ühiskonna sanitarina" ja tema märkmeid, milles ta üksikasjalikult planeeris kuritegu, esitledes juhtumit veebipõhise radikaliseerumise ja etteplaneerimise uurimisena.
Kus kajastused lahknevad
Allikad on üksmeelsed selles, et verdict kuulutati välja 1. oktoobril, kuid aastaarvu esituses esineb lahknevusi: vähemalt üks allikas märgib verdicti kuupäevaks 1. oktoober 2026 ja teine 1. oktoober 2025, samal ajal kui enamik allikaid ja fakte asetab juhtumi sündmused aastaisse 2024–2025 ning verdicti kuupäevaks märgitud 1. oktoober ilma aastata. Enamiku allikate hulka kuuluvad Suspilne Novõnõ, Ukrajinska Pravda, Radio Svoboda, LIGA.net, LIGA.net LB.ua, Interfaks-Ukraina, ZN.UA, Babel, Novõnarja, NV, hromadske ja Hromadske Radio.
Taust
Iryna Farion oli keeleteadlane ja VII koosseisu Verkhovna Rada endine rahvasaadik. Ta sai 19. juuli 2024 õhtul pea tulistada oma kodu juures Masaryki tänaval Lvivis ja suri samal õhtul haiglas; tal oli 60 aastat. 18-aastane kahtlustatav Dniprost peeti kinni 25. juulil 2024; kvalifikatsiooni muudeti 2024. aasta detsembris, lisades riikliku sallimatuse motiivi ning ebaseadusliku relvakäitluse.
Asja sisuline kohtulik arutamine algas veebruaris 2025; kohtuvaidlused kestsid umbes viis kuud, toimus üle 80 kohtuistungi ja toimik koosnes 30 köitest; kohtunike kolleegium läks nõupidamistubadesse 17. septembril enne verdicti väljakuulutamist 1. oktoobril.
Siseministeerium kaalus mitmeid motiive, sealhulgas Farioni avalikku ja poliitilist tegevust, isiklikku vaenu, tellitud mõrva ja võimalikku "Vene jälge"; uurijad käsitlesid tulistajat täideviijana, kuid ei välistanud kaasosaliste olemasolu planeerimisel.
Kohtualane eitas süüd, keeldus viimast korda sõna võtmast ja tema kaitsja nimetas asja "fabritseerituks" ning nõudis kohtunike taandamist.